Tiir tiiru toitmas

Randtiirud

Sama koht ja sama kivi, mis eelmiselgi korral, kui randtiirudest kirjutasin. Isegi pildil olev tegevus ei ole kolme nädalaga peaaegu muutunud – üks tiir toob teisele kala.

Kala toomise juures oli huvitav see, et kõigepealt käis üks otsimas ja tõi teisele. Siis lendas teine minema ja tõi esimesele. Niimoodi korda mööda käies toitsid teineteist. Võibolla ongi see nende tavapärane käitumine.

Erinevus eelmisest korrast oli siiski see, et sel korral ei olnud rannalt enam muna näha. Ilmselt oli see kas teisele poole kolitud või noor lind juba koorunud. Igal juhul, midagi hoidis neid tiirusid selle kivi lähedusse ja kordagi ei olnud nii, et mõlemad oleksid korraga ära käinud.

Randtiirud pesal

Randtiiru perekond

Üks randtiir teisele pesal istuvale randtiirule toitu toomas. Nende pesast on mõne aja pärast koorumas üks uur pereliige.

Päevitav lepatriinu

Päevitav lepatriinu

Lepatriinu oma kõhtu päikese käes pruuniks päevitamas.

Õhtu mererannikul

Jõudsin lõpuks nii kaugele, et proovisin ära kuidas mu Canon 7D video salvestamisel hakkama saab.

Pildi üle nuriseda ei oska, see on mu arust väga hea. Küll aga on kaamera enda mikrofon ülitundlik ja jäädvustab iga sammu lumel või jope sahina. Ja soovida jätab ka mu statiiv, mille lööb kõikuma isegi natuke tugevam tuuleiil, käega kaamera puutumisest rääkimata.

Äkki oskab keegi soovitada mõnd mikrofoni, mis ei oleks väga kallis, aga mis oleks kaamera enda omast nii palju parem, et nõrgemad tuulepuhangud ning iga minu liigutus või hingetõmme heliribale ei jäädvustuks?

Objektiiv oli kogu filmimise käigus 300mm f4.0 + 1.4 extender.

Kopli poolsaar vol. 2

Kopli poolsaar peale loojangut

Vigade parandus juba varem avaldatud Kopli poolsaare pildile. Tol korral juhiti kommentaarides mu tähelepanu sellele, et pilt oli üleliia sinine. Esimese hooga ei lasknud ma end sellest segada ja arvasin, et peale loojangut ongi natuke sinisem ja kõik on korras.

Mõni aeg hiljem taas peale loojangut ei õnnestunud mul kuidagi pilte päris õigete toonidega saada. Seda enam, et sel korral üritasin teadlikult jälgida värve looduses ja siis neid võrrelda hiljem arvutis olevatega. Aga ekraanil tundusid kõik värvid väga valed hoolimata sellest kuidas ma seda ka paremaks teha üritasin.

Veebist otsides jõudsin kiiresti lahenduseni – loojangujärgselt on langeva valguse värvitemperatuur 10 000 – 12 000 kelvinit. Selle teadmisega white balance‘it paika pannes muutus lumi valgemaks ning sinine varjund pildilt kadus.

Kokkuvõttes olen nüüd valge tasakaaluga palju suurem sõber kui enne.