Õhtu mererannikul

Jõudsin lõpuks nii kaugele, et proovisin ära kuidas mu Canon 7D video salvestamisel hakkama saab.

Pildi üle nuriseda ei oska, see on mu arust väga hea. Küll aga on kaamera enda mikrofon ülitundlik ja jäädvustab iga sammu lumel või jope sahina. Ja soovida jätab ka mu statiiv, mille lööb kõikuma isegi natuke tugevam tuuleiil, käega kaamera puutumisest rääkimata.

Äkki oskab keegi soovitada mõnd mikrofoni, mis ei oleks väga kallis, aga mis oleks kaamera enda omast nii palju parem, et nõrgemad tuulepuhangud ning iga minu liigutus või hingetõmme heliribale ei jäädvustuks?

Objektiiv oli kogu filmimise käigus 300mm f4.0 + 1.4 extender.

Nahkhiir Brisbane’s

Nahkhiir - Brisbane (Austraalia)

Õhtu saabudes kogunesid nahkhiired Brisbane’i linna kohale parvedesse, et siis koos toiduotsingu retk ette võtta. Kuigi neid tiirles taevas väga palju, oli hämaras nende fookusesse ja kaardisse saamine siiski paras katsumus.

Austraalia 2009.

Hüljeste jääaugud

Tempelfjordeni jääl nautisid paljud hülged oma aukude kõrval ilusat ja päikesepaistelist ilma ning ei lasknud end meie kohalolekust eriti segada. Seda muidugi seniks kuni me liikuval mootorsaanil püsisime. Seisma jäädes muutusid lähemal olevad hülged kahtlustavaks ning pidasid paremaks oma jääauku sukelduda.

Ühe augu lähedusse jäin natuke pikemalt ootama ning veidi aja pärast ilmuski üks hüljes sinna piiluma. Pistis pea üle serva, vaatas edasi-tagasi ja mind märganuna kadus jälle jää alla.

Kohalike jutu järgi pidavat igal hülgel olema lausa oma aukude süsteem, mida nad kogu külma talve lahti hoidma peavad. Seda selleks, et neil oleks kusagile õhku hingama minna, kui jääkaru peaks otsustama augu juurde kauemaks oma saaki ootama jääda.

Elektriorav

Me Nõmmel oleme oma elektritööd energilisele ja oma ala hästi tundvale oravale usaldanud. Muuhulgas kuulub tema kohustuste hulka lumekoristus elektriliinidelt.

Tänane päiksepaisteline ilm on muutnud selle tegelase tõeliseks elektrioravaks. Jookseb nagu segane mööda puutüvesid üles-alla, siis jalutab elektriliine pidi ühelt tänava poolelt teisele. Vahepeal põikab mõnele katusele, kust paari hetke pärast on jälle jõudnud okstele lund maha raputama.

Koaala portree

Kõige lollikindlam viis koaala nägemiseks on jälgida turiste maanteede ääres. Kui sinna on pargitud mitu autot ning puude alla on kogunenud hulk inimesi, kes kõik taeva poole vahivad, siis võib üsna kindel olla, et nad näevad seal koaalasid.

Ootusärevusega ei tohi siiski ära unustada liikluseeskirju. Näiteks parema parkimiskoha saamise eesmärgil sõita mägisel teel üle kahe pideva joone ja siis avastada, et just sel hetkel sõidab künka tagant välja politseiauto. Tol korral piirdus asi vaid suulise noomituse ja minu lubadusega, et enam nii ei tee.

Näidates seda pilti ühele vanemale inimesele, kes Austraalia loomadest suurt midagi ei tea, küsis ta mult sellise küsimuse:

Koaala on ahv? või ?

Kahjuks pidin teda kurvastama, sest koaala ei ole kindlasti mitte ahv. Küll aga tuli mu endagi jaoks üllatusena, et koaalat võib eesti keeles kutsuda ka kukkurkaruks.

Vinge nina on neil!