Tempelfjordeni jääl nautisid paljud hülged oma aukude kõrval ilusat ja päikesepaistelist ilma ning ei lasknud end meie kohalolekust eriti segada. Seda muidugi seniks kuni me liikuval mootorsaanil püsisime. Seisma jäädes muutusid lähemal olevad hülged kahtlustavaks ning pidasid paremaks oma jääauku sukelduda.
Ühe augu lähedusse jäin natuke pikemalt ootama ning veidi aja pärast ilmuski üks hüljes sinna piiluma. Pistis pea üle serva, vaatas edasi-tagasi ja mind märganuna kadus jälle jää alla.
Kohalike jutu järgi pidavat igal hülgel olema lausa oma aukude süsteem, mida nad kogu külma talve lahti hoidma peavad. Seda selleks, et neil oleks kusagile õhku hingama minna, kui jääkaru peaks otsustama augu juurde kauemaks oma saaki ootama jääda.
07-02-2010