Karuvaatlus Alutagusel

Tundub, et Alutagusel karu nägemise tõenäosus on võrreldes mai algusega oluliselt kasvanud. Juttude järgi olla karusid nähtud lausa iga päev.

Eelmisel korral oli mitmes kohas näha erinevaid jälgi karude tegutsemisest, aga näha neid ei õnnestunud. Küll aga tegutsesid vaatlusplatsil kährikud ja natuke hiljem metssiga (kes ka pildile jäi). Varsti lähme uuele katsele ja äkki õnnestub siis ka soovitud tegelasi omi asju ajamas näha.

Maikuise retke jäädvustused:

Minu kodu- ja muud loomad

Puhkus. Sõitsin seda Otepääle talveunne jäänud majja veetma.

Õhtu edenedes ja temperatuuri tõustes hakkas majas jälle elu sisse tulema. Esimesed uimased kärbsed loivasid elektripirni ümber ja hakkasid hiljem kogu kambaga üksteise võidu vastu lampi põrkuma. Üks ämblikki võttis elu sisse ja ronis mööda kaminat.

Aga õhtu säravaim täht oli vaieldamatult hiir, kes nagu segane mööda tuba ringi jooksis. Ronis mööda seinu üles-alla, hüppas kõrgelt alla ja tormas siis jälle arusaamatus suunas. Täiesti väsimatu.

Kõik need tegelased on videos näha – uimane kärbes, veidi erksam ämblik ja lõpetuseks hiire trall.

Norra lambad

Üks asi, mis Norras mägede vahel ringi sõites kindlasti silma jääb on see, et päris tihti jalutavad lambad autoteedel. Mõned on lausa nii julged või ka ülbed, et eest ära tulemise asemel seisavad lihtsalt keset teed, vaatavad juhile otsa, kõlistavad kaelas olevat kellukest ja määgivad.

Norra mägilambad

Nõnda lahtiselt ringi hulkuvad lambad tekitasid paratamatult küsimuse, et kuidas omanikud teineteise karjasid segamini ei aja ja kuidas teatakse, milline loom millisesse karja kuulub. Üks reisikaaslane arvas teadvat vastust sellele küsimusele ja see kõlast üsna loogilisena.

Kinnitamata teooria on järgnev. Kuna maalapid on tihti mõlemal pool teed või lausa üle mitme tee, siis jääb kaks võimalust. Esiteks panna aed iga väikese maalapi ümber või tarastada üks suur ala üle kogu maavalduste. Teine lahendus tundub justkui efektiivsem, aga sellega tekib probleem, sest aia ehitamine üle autotee on ju välistatud. Samas tundub, et norrakad on selle probleemi päris targasti ära lahendanud – aed on sõidutee ääreni, sealt algab tee sees olev kraav, millele on teega risti asetatud umbes kuni 10st torust koosnev “sild”. Autod saavad sealt ilusti üle, lambad aga mitte.

Pildil olevad isendid on seltskond suuremast karjast, kes umbes 1000 meetri kõrgusel mäe otsas end hästi tundsid ja ringi jalutasid.

Rebane põllul

Autoga Väinjärve poole sõites märkasin tee ääres põllul askeldamas mingit looma. Lähemale jõudes selgus, et see on üks rebane, kes ringi jalutab ja põllult midagi otsib.

Rebane põllul

Peatasin auto kinni, otsisin kaamera välja ja jäin ootama. Rebane ei lasknud minust end häirida ja tegi oma asju edasi ning jalutas tee äärest kogu aeg kaugemale. Ühel hetkel viskas end ühte sügavamasse lohku kõhuli ja jäi sinna luurele.

Igatahes oli selge, et edasi liikuda ta ei kavatsenud ja pildistamiseks oli ta liiga kaugel (150-200 meetrit). Kuna ta vaatas minust eemale, siis üritasin talle lähemale luurata. Poolele teele jõudes kaotasin ta silmist ja ei leidnud enne üles, kui olin ehkupeale liikudes jõudnud temast umbes 5-6 meetri kaugusele. Siis märkasime teineteist, vaatasime mõni hetk üksteisega tõtt ja siis pani rebane metsa poole jooksu.

Vähemalt sain oma esimese rebase pildile. Kaugelt, aga siiski. Tavaliselt ei ole neid kohates kaamerat kunagi kaasas. Viimati juhtus see paar nädalat tagasi nõmme tänavatel, kuhu üks noor rebane oli ära eksinud ja kellele varesed kohta kätte näitasid.

Teravmägede põhjapõdrad

Svalbard reindeer / Svaldbardi põhjapõder

Eile näidati ETV-s saadet jääkarudest Teravmägedel ja nagu ikka tekkis mul selle tulemusel tahtmine sinna tagasi minna.

Pildil kaks tolle kauge maa põhjapõtra – ühel kehvem sarvumus, kui teisel.