Lohesurfi koolitus

Lohesurf

Algselt oli plaanis lohesurfi koolitus läbida Vietnami reisi ajal, mis aga jäi tuule puudumise tõttu tegemata.

Eelmisel reedel tuli Priiduga see teema lõunasöögilauas jälle jutuks ja õhtuks oli plaan paigas – koolitus algab laupäeva hommikul kell 11 Pärnu rannas.

Ajastus oli ideaalne. Ilm oli ilus päiksepaisteline ja üsna soe. Tuul puhus kogu päeva tugevalt, ühtlaselt ja õiges suunas, mida ei pidavat eriti tihti juhtuma.

Koolitust alustas Indrek (instruktor) lühikese teooriaosaga sellest, kuidas lohe lendab ja kuidas seda juhtida. Peale seda saime (mina ja Jarno) kohe omale treeninglohed ja hakkasime kuuldut järele proovima.

Varsti oli treeninglohe lennutamine piisavalt selge ja võis asuda päris päris lohega tegelema. Pumpasime selle täis, panime liinid külge, lisaks veidi teooriat, kuidas lennuvalmis lohega rannas ringi käia. Seejärel ajasime kalipsod selga ja läksime vette lohet lennutama.

Natuke aega lennutasime lohet niisama, et tunne kätte saada. See tuli kiirelt ja varsti võisime jätkata body-drag’iga. See tähendab seda, et liigutakse kõhuli vees olles lohe jõul edasi. Saime sellega ka enamvähem hakkama, kuid edasi liikusime siiski üsna vaevaliselt. Lohe jäi pidevalt ühte või teise äärde seisma ja kaotas sellega oma tõmbe. Indrek näitas uuesti ette, kuidas asi käib ja käskis lohega oluliselt agressiivsemalt ringi käia. Tegime siis nii nagu ta soovitas ja saime liikumise tempo üles. Asi muutus juba oluliselt põnevamaks.

Sel ajal, kui me body-dragi harjutasime, tõi Indrek juurde veel ühe lohe ja ka laua. Ehk siis oli aeg sõitma hakata.

Esimesed katsed püsti saada ebaõnnestusid mõlemal. Oli vaid mitmeid kontrollimatuid lende ning kõhuli vette kukkumist, mis ühel korral ka mul hinge kinni lõi.

Veidi lisaselgitusi ja kui proovimisjärg jälle minu kätte jõudis, siis õnnestus mul varsti ka püsti saada. Tegin oma esimese paarikümnemeetrise sõidu, kuni laua esiots madalas vees põhja kaevus ja ma kõhuli lendasin. Nüüd olin tunde kätte saanud ja see oli äge!

Koolituse algusest oli vahepeal märkamatult möödunud üle nelja tunni ja väsimus hakkas oma tööd tegema. Sain veel mõned korrad püsti ja paar pikemat triipu tehtud, kuid siis hakkas kõik järjest hullemaks minema. Oli aeg lõpetada.

Kokkuvõttes oli väga vingelt veedetud päev. Ja ega nüüd muud üle jää, kui varustus hankida ja sõitma hakata :)

Huvi korral saab Aloha-st abi. Nelja tunnise koolituse eest tuleb välja käia 130€, kuid see on mu arust seda raha väärt.

Lohesurfaja päev Laulasmaa rannas

Millalgi suve esimeses pooles sai Priiduga kokku lepitud, et ta kutsub mind mõnikord endaga kaasa, kui lohesurfama läheb. Pühapäeval nii juhtuski. Ennelõunal andis ta teada, et on minek ja kuna mul muid plaane ei olnud, siis otsustasin kaasa sõita. Mitte surfama, aga pildistama.

Korjasin oma varustuse kokku, panin veekindla ja sooja riietuse selga ning asusime teele.

Laulasmaale jõudes oli rand küll tuuline, aga surfajad ei olnud siiski ilmaga rahul. Pidavat pagitama.

Kui kalipso koos kõikide lisadega ja hädaldamise saatel selga said aetud, jalutasime randa, kus tuli esimese asjana lohe täis pumbata, et see nii õhus kui ka vette kukkudes oma õige kuju säilitaks.

Lohe pumpamine

Kui ka liinid lahti harutatud said, siis oligi sõitma minekuks kõik valmis.

Sõiduvalmis lohed

Ei kulunud ilmselt viit minutitki, kui lahelt hakkas hädakisa kostma. Priidu lohe oli tema küljest lahti tulnud ja liikus tuule abil korraliku kiirusega temast eemale.

Kaotatud lohe

Ükskõik kui palju ta ujudes ka ei pingutanud, lohele lähemale ta ei jõudnud, vaid jäi üha enam ja enam sellest maha.

Lohele järele ujumas

Lõpuks leidus üks abivalmis surfaja, kes lahti pääsenud lohe kaldale tõmbas.

Lohe lõpuks kätte saadud

Vedasime varustuse tagasi stardiplatsile ning hakkasime puntrasse läinud nööre lahti harutama.

Panin kaamera selleks ajaks “filmima”. Kuid ilm ei tahtnud seda üritust kuidagi soosida, sest mõne hetke pärast hakkas vihma sadama. Aga ega ma ka kehvem polnud – panin kaamerale mütsi “pähe”, nii et ainult ninaots (objektiiv) selle alt välja paistis ja oligi probleem lahendatud.

Aega läks ja lõpuks said nöörid lahti harutatud.

Minek

Selleks ajaks oli vahepeal täiesti ära kadunud tuulgi tagasi tulnud ja sai uuele ringile minna. Kuid vihma kallas endiselt.

Vihma sisse lohetamas

Umbes 10 minuti pärast tuli surfamine tuule puudumise tõttu taaskord lõpetada. Pettumus missugune, sest ilmateates lubati ju tormi!

Pettumus

Samad seiklused Priidu, Eero ja Anti vaatenurgast.

Üks tund kuueteistkümnes sekundis

Päevad on viimasel ajal jube lühikeseks jäänud – eile loojus päike juba 19:02. Niisiis polnud peale pikaks veninud tööpäeva enam palju valget aega jäänud. Tormasin koju, võtsin kaamera ja läksin otsima mõnda kohta, kust saaks uut materjali time lapse video jaoks.

Sõitsin Kakumäe randa. Tuul puhus päris hea kiirusega, pilved taevas liikusid tempokalt ja vees lennutasid oma lohesid mõned surfajad. Kõik tingimused tundusid olevat väga head. Kuid loojanguni oli jäänud kõigest 10 minutit.

Sättisin statiivi üles, panin kaamera ava prioriteedi režiimi ning määrasin ava väärtuseks f10, ISO’ks 800, pildistamise intervalliks 5 sekundit. Valgustingimused muutusid tunni aja jooksul kardinaalselt. Kui esimesed fotod said tehtud säriajaga 1/125, siis viimastel kulus pildi tegemiseks juba 20 sekundit. Seetõttu jääb ka videot vaadates tunne, et pimedamaks justkui ei läinudki.

Lõpetades olin tuulises rannas täitsa ära külmunud, olgugi et seljas oli üsna soe riietus – talvekindad käes ja puha.

Video monteerisin kokku After Effect CS4‘ga, mille trial versiooni saab omale Adobe lehelt alla laadida. Kogu protsess hõlmas kõigest kolme tegevust:

  • piltide kausta lohistamine projekti aknasse
  • tekkinud kompositsiooni (composition) lohistamine renderdamise aknasse
  • render nuppu vajutamine

Läks mõni minut ning video fail oligi valmis.