Lohesurfaja päev Laulasmaa rannas
Millalgi suve esimeses pooles sai Priiduga kokku lepitud, et ta kutsub mind mõnikord endaga kaasa, kui lohesurfama läheb. Pühapäeval nii juhtuski. Ennelõunal andis ta teada, et on minek ja kuna mul muid plaane ei olnud, siis otsustasin kaasa sõita. Mitte surfama, aga pildistama.
Korjasin oma varustuse kokku, panin veekindla ja sooja riietuse selga ning asusime teele.
Laulasmaale jõudes oli rand küll tuuline, aga surfajad ei olnud siiski ilmaga rahul. Pidavat pagitama.
Kui kalipso koos kõikide lisadega ja hädaldamise saatel selga said aetud, jalutasime randa, kus tuli esimese asjana lohe täis pumbata, et see nii õhus kui ka vette kukkudes oma õige kuju säilitaks.
Kui ka liinid lahti harutatud said, siis oligi sõitma minekuks kõik valmis.
Ei kulunud ilmselt viit minutitki, kui lahelt hakkas hädakisa kostma. Priidu lohe oli tema küljest lahti tulnud ja liikus tuule abil korraliku kiirusega temast eemale.
Ükskõik kui palju ta ujudes ka ei pingutanud, lohele lähemale ta ei jõudnud, vaid jäi üha enam ja enam sellest maha.
Lõpuks leidus üks abivalmis surfaja, kes lahti pääsenud lohe kaldale tõmbas.
Vedasime varustuse tagasi stardiplatsile ning hakkasime puntrasse läinud nööre lahti harutama.
Panin kaamera selleks ajaks “filmima”. Kuid ilm ei tahtnud seda üritust kuidagi soosida, sest mõne hetke pärast hakkas vihma sadama. Aga ega ma ka kehvem polnud – panin kaamerale mütsi “pähe”, nii et ainult ninaots (objektiiv) selle alt välja paistis ja oligi probleem lahendatud.
Aega läks ja lõpuks said nöörid lahti harutatud.
Selleks ajaks oli vahepeal täiesti ära kadunud tuulgi tagasi tulnud ja sai uuele ringile minna. Kuid vihma kallas endiselt.
Umbes 10 minuti pärast tuli surfamine tuule puudumise tõttu taaskord lõpetada. Pettumus missugune, sest ilmateates lubati ju tormi!
