Interstate 15
Peale 22 tundi lendamist, lennujaamades ootamist ning Amsterdamist ringi jalutamist jõudsin lõpuks 13 kraadisest vihmasest eesti suvest Las Vegasese 37 kraadisesse öösse.
Järgmiseks hommikuks tuli otsustada, kas minna juba kell viis hommikul mägdesse matkama minna või 9 ajal LA-sse sõita. Esimese variandi puhul oleksin saanud magada ainult neli tundi, seega otsustasin teise kasuks.
Hommikul rentisime lahtise Ford Mustangi ning ees ootas mööda lõputuid sirgeid 300 miiline sõit ookeani äärde ujumiskohta otsima. Ja õhtul teine sama pikk sõit tagasi Vegasesse.
Autot rentides üritati meile paarikümne dollari eest veel kaasa müüa ka kõiksugu lisavidinaid (navigatsiooniseade, sateliitraadio jne), millest me loobusime, sest ei pidanud neid oma reisi jaoks vajalikuks. Hiljem selgus, et kuna need asjad olid autos nagunii olemas ja neid sealt välja võtta väga lihtsalt ei saanud, siis olime saanud need täitsa tasuta.
Enne teele asumist pidime kütusepaagi täis tankima, aga jäime sellega veidi hätta, sest ei teadnud milline bensiin meie autole sobib. Selle probleemi aitas meil väga teadlikult lahendada samal ajal tanklas olnud kohalik, kes oli täiesti veendunud, et rendiautosse sobib kõige paremini “the cheapest shit“.
PS. Mustang tuleb hääldada “mastäng”, sest muidu ei saa keegi aru millest jutt on.
Hummer on nende jaoks Humvee e. “hamvii” ja McDonalds on “mäkdanalds” mitte “mäkdoonalds”.