Kriibitud päike

Ma olen mitmel päeval maha maganud võimaluse pildistada kas läbi õhukeste pilvede või udu paistvat päikeseketast. Kuid eile õnnestus Viru rabas selline pilt lõpuks siiski tehtud saada.

Esimesed kaadrid olid üsna igavad – ainult lumiste kuuskede ladvad ja nende vahel helendav ketas. Mõni minut hiljem uuesti läbi objektiivi päikest vaadates märkasin, et vahepeal oli üks lennuk ta väga lahedalt ära kriipinud.

Esimesed päikesekiired rabas

Kakerdi jarv ja päikesetõus

Punane päikesetõus

Raba püünised

Päevasel ajal rabas ringi jalutades ei pruugi inimene märgatagi, kui raske võib ühe putuka või liblika elu seal olla. Küll aga võib sellest aimu anda maapinnale ning heinale kootud võrkude hulk, mis hommikuse kastega nähtavamaks muutuvad.

Ämblikuvõrgud

Olukord ei ole raasugi parem maapinnast kõrgemal, kus ämblikud on oma püünised puude vahele loonud.

Ämblikuvõrk

Ja nagu sellestki veel vähe oleks. Ka maandumiskoha valikul tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, et mitte saada huulheina “kõhutäieks”.

Raba enne päikesetõusu

Raba umbes veerand tundi enne päikesetõusu.

Algul oli küll kahtlus, et lõunataevas olnud tumedad pilved võivad endaga vihma kaasa tuua, kuid õnneks oli tuul õigest suunast ning varsti oli taevas peaaegu täiesti selge.

Raba enne päikesetõusu

Laugaste kohal hõljus kerge uduvine.

Raba ja laukad enne paikesetõusu

Kastemärg jõhvikas

Jõhvikas

Augustis hakkavad jõhvikad ehk kuremarjad vähehaaval juba punakaseks minema, kuid lõpliku valmimiseni kulub veel ligi kaks kuud.

Muidu hapud marjad pidavat olema kõige maitsvamad kevadel, kui nad lume alt välja ilmuvad. Järgmisel aastal proovin järele, kui meeles on ja õigel ajal jaole saan!