Härmatis, udu ja kraavid

Lumised teeääred on vahest üsna salakavalad. Näiteks kui parkida võimalikult lahtilükatud ala ääres, siis võib selguda, et juba sealt algas väge pehme lumega täidetud kraav. Tulemust ei ole väga raske ette aimata – auto on põhja peal kinni ning ühe poole rattad lihtsalt ripuvad auto küljes. Just nii juhtus mul eelmisel neljapäeval.

Õnneks toimus see asulale üsna lähedal ning abi ei tulnud väga kaugele otsima minna. Kõigepealt leidsin ühe seltskonna, kes oma autot käima tõmbasid ning nõustusid mullegi appi tulema. Kahjuks oli too auto väga tilluke ja ei suutnud libedal teel mu põhja peal kinni olevat autot eriti liigutada. Tuli leida muu variant.

Natukese aja pärast sõitsid minust mööda suusarajameistrid, kes mu esimese abipalve peale ainult kurjustasid ja arvasid, et ei saa mind kuidagi aidata. Aga otsustasid nüüd siiski appi tulla. Natuke jändamist ning tänu nende bussile saime auto taas kõvemale pinnale tõmmatud. Selleks ajaks oli juba peaaegu pimedaks läinud ning pildistamisest ei saanud tol päeval rohkem asja. Järgnes 170 kilomeetrit autosõitu pimeduses ja tihedas udus.

Ja udu oli päevalgi juba nii tihe, et näiteks õhus rippuvad kõrgepingeliinid lihtsalt uttu hajusid.

Lisa kommentaar »