Kui me Ämarisse olime jõudnud, ei olnud meil veel vähimatki aimu kus meie ülesande vastus end peidab.
Oskamata kusagilt alustada proovisime õnne esimesest poest, mis teele jäi. Lootsime sealt leida kellegi, kes meile mõne asjakohase vihje oskaks anda.
Poodi sisse astudes leidsime eest kaks tädi, teine teisel pool letti, omavahel juttu rääkimas. Üritasin müüjale seletada, miks me Ämaris oleme ja küsisin kas ta on kuulnud midagi 1978 aasta 12ndal aprillil juhtunud õnnetusest. Tädi vaatas seepeale mulle ainult tühja pilguga otsa. Näitan ülesannet paberil, lootuses, et äkki on rohkem abi. Lõpuks vastas vene keeles, et tema ei tea asjast küll mitte midagi.
Mina olin valmis juba lahkuma ja mõnd teist kohalikku otsima minema, kuid siis proovis mu meeskonnakaaslane vene keelt purssides seletada, et sel ja sel aaastal juhuts Ämaris üks õnnetus mille tagajärjel hukkus hulk inimesi …
Kui tädidel lõpuks ära ühendas, siis läksid nad nii ähmi täis, et üks neist lausa lendas poest välja hõigates meile midagi sellist: “конечно я знаю, пойдем мальчики я покажу вас!”.
Minna oli umbes 200 meetrit, selle käigus andis ta meile juba esmase ülevaate. Kalmistul oleks ta võinud ilmselt tunde rääkida ja ei tahnud meid kuidagi minema lasta.
18-11-2008