Õhtu saabudes kogunesid nahkhiired Brisbane’i linna kohale parvedesse, et siis koos toiduotsingu retk ette võtta. Kuigi neid tiirles taevas väga palju, oli hämaras nende fookusesse ja kaardisse saamine siiski paras katsumus.
Austraalia 2009.
Tempelfjordeni jääl nautisid paljud hülged oma aukude kõrval ilusat ja päikesepaistelist ilma ning ei lasknud end meie kohalolekust eriti segada. Seda muidugi seniks kuni me liikuval mootorsaanil püsisime. Seisma jäädes muutusid lähemal olevad hülged kahtlustavaks ning pidasid paremaks oma jääauku sukelduda.
Ühe augu lähedusse jäin natuke pikemalt ootama ning veidi aja pärast ilmuski üks hüljes sinna piiluma. Pistis pea üle serva, vaatas edasi-tagasi ja mind märganuna kadus jälle jää alla.
Kohalike jutu järgi pidavat igal hülgel olema lausa oma aukude süsteem, mida nad kogu külma talve lahti hoidma peavad. Seda selleks, et neil oleks kusagile õhku hingama minna, kui jääkaru peaks otsustama augu juurde kauemaks oma saaki ootama jääda.
Me Nõmmel oleme oma elektritööd energilisele ja oma ala hästi tundvale oravale usaldanud. Muuhulgas kuulub tema kohustuste hulka lumekoristus elektriliinidelt.
Tänane päiksepaisteline ilm on muutnud selle tegelase tõeliseks elektrioravaks. Jookseb nagu segane mööda puutüvesid üles-alla, siis jalutab elektriliine pidi ühelt tänava poolelt teisele. Vahepeal põikab mõnele katusele, kust paari hetke pärast on jälle jõudnud okstele lund maha raputama.
Kõige lollikindlam viis koaala nägemiseks on jälgida turiste maanteede ääres. Kui sinna on pargitud mitu autot ning puude alla on kogunenud hulk inimesi, kes kõik taeva poole vahivad, siis võib üsna kindel olla, et nad näevad seal koaalasid.
Ootusärevusega ei tohi siiski ära unustada liikluseeskirju. Näiteks parema parkimiskoha saamise eesmärgil sõita mägisel teel üle kahe pideva joone ja siis avastada, et just sel hetkel sõidab künka tagant välja politseiauto. Tol korral piirdus asi vaid suulise noomituse ja minu lubadusega, et enam nii ei tee.
Näidates seda pilti ühele vanemale inimesele, kes Austraalia loomadest suurt midagi ei tea, küsis ta mult sellise küsimuse:
Koaala on ahv? või ?
Kahjuks pidin teda kurvastama, sest koaala ei ole kindlasti mitte ahv. Küll aga tuli mu endagi jaoks üllatusena, et koaalat võib eesti keeles kutsuda ka kukkurkaruks.
Vinge nina on neil!
Sydney kuninglikust botaanikaaiast (Royal Botanic Garden) läbi jalutades märkasin ühel hetkel puude otsas midagi veidi kummalist rippuvat. Nagu puuviljad, midagi pirni sarnast, aga kuidagi liiga tumedad ja suured. Väljas oli juba hämaraks läinud ja väga hästi ei saanud enam aru millega on tegemist. Ja siis mõne hetke pärast üks neist kogudest liigutas end. Asi tundus veel imelikum ja läksin lähemalt uurima.
Selgus, et tegemist oli nahkhiirtega ja neid oli seal väga palju. Ja nad olid suured. Minu jaoks oli see paras üllatus, sest ma olin alati arvanud, et kõikide nahkhiireliikide isendid on umbes sama suured, kui meil Piusa koobastes elutsevad. Paraku olin ma valesti teadnud.
Neile ligi kilostele ja meetrise tiivaulatusega tegelastele on loodu lausa kodulehekülg, sest tuntakse muret nende arvukuse kiire vähenemise pärast.
Pildil oleva nahkhiire liigile on antud minu arust tore nimi Grey-headed Flying Fox, mis eesti keeles võiks tähendada “hallipäine lendav rebane”.
